miks mehed ära lähevad

miks mehed teiste naiste juurde lähevad? tutvumisportaalid ja suurte inimeste jutukad kubisevad mooridest, kellel mees minema jalutanud ja alti on just mees see, kes on kõiges süüdi, kes on paha, sitt, pask ja lollakas. siunavad piltideta printsess-ilusad pühakud pole aga midagi kunagi valesti teinud. või siiski on?

Näide 1:
tulen koju, raisk, ja ma olen väsind. pea on pulki täis ja tuju on kah sitt. masendav on olla. kodus saab vähemasti puhata ja asjad. söök on kah olemas. pole just suurem saavutus kokakunsti alal, aga kärab küll. mis ma, suur mees, vingun. soe söök ja näe - tõin poest võileiva materjali kah. pluss kommid sulle. endale ei toondki vist midagi peale suitsude. selline päev on lihtsalt.

mõttetu olelemise laines möödunud õhtule järgneb öö. pime, vastik ja täis painajalikke unenägusid. ausalt, deliirium on lapsemäng selle kõrval, mida väsinud aju on võimeline tõe pähe genereerima. ma pole veel magama jäänud. ma tean, et see jama hakkab pihta, kui ma magama jään. võiks veidike lööki maandada. une-eelne seks oleks igati broo. kell pole veel palju ja naiselgi pole raske päev old. oli teine täitsa olekus kui töölt tulin ja oma ajuvabas olemises teda millegagi ei vihastanud. olin nii tavaline kui vähegi suutsin.

ja ongi une-eelne seks broo. vähemasti siis, kui see algab. aga mida hetk edasi, seda enam tahaks ma karjudes oma nahka katki kiskuda, loopida oma lihakäntsakaid mööda tuba laiali, endast välja pugeda ja universumi teise serva ennast ülespooma joosta.

see seks on niimoodi alanud iga jumala kord, kui seda on tehtud. see seks on alati just selline, ehkki väikeste variatsioonidega. see seks on alati pimedas toas, see seks lõpeb alati samamoodi. see on nagu terve aastaid kestnud kooselu, kus lootus mingit sädet leida, on järjest enam tuhmunud nagu vääramatult oma lõpule lähenev hiidtäht.

mis saab siis kui ma panen tule põlema ja nii ongi? siis ei ole midagi, ikka sama seks, ainult et enamate kompleksidega. miks see tuli peab põlema? ja muu taoline vingumine. pime peab olema. keri perse oma pimedusega, pildita printsess, nii kole sa ka ehk pole. muidu ma nõuaks ise tule kustutamist. ja enne kui edasi mögised, ma küsin, raisk, kas elus ühe korra võiks juhtuda nii, et ajust pillub sädemeid, kui seks on? oleks nagu päris seks, ainult et maa peal, lihtsurelike vahel. see on võimalik, kui poleks nii palju tühist paska mille pärast muretseda.

selleks korraks 0n selle asjaga ühel pool. naine magab rahulikult, mul on tühi tunne. ma ei julge ka universumi teise serva joosta. äkki on universumi seinad kummist ja ma põrkan siia pasa sisse tagasi. ma pean homme kuskilt viskit saama. liiter jamesoni, mu vana sõber ja doktor. meil on oma war-time story.

see elu on mind tüüdanud juba mitu kuud. ma olen sellest sada korda rääkinud. kuid sealt kus pole, kuid sealt, kus ei taheta, ei pigista keegi midagi välja. mitte mingi valemiga raisk. see kõik on pask ja see pask saab ükspäev otsa. jamesoni nimel.

ma olen vana ja väsinud. ükskõik mida ma ka ei teeks. see perses planeet kerib kolinal edasi ennast, ükskõik mida ka ma ka ei teeks. ja kuskil orbiidil keerlevad ikka surnud sharikud, kellele tiblad pole aastakümneid konserve saatnud. homme on uus päev, täis samat sitta ja paigalseisu, mis eilne. enne kui see mõttetus jälle pihta hakkab sulgen silmad ja langen ükskõikselt painajate küüsi.

muide, see suhe sai otsa. ja mul hakkas parem.