miks mehed ära lähevad

miks mehed teiste naiste juurde lähevad? tutvumisportaalid ja suurte inimeste jutukad kubisevad mooridest, kellel mees minema jalutanud ja alti on just mees see, kes on kõiges süüdi, kes on paha, sitt, pask ja lollakas. siunavad piltideta printsess-ilusad pühakud pole aga midagi kunagi valesti teinud. või siiski on?

Näide 1:
tulen koju, raisk, ja ma olen väsind. pea on pulki täis ja tuju on kah sitt. masendav on olla. kodus saab vähemasti puhata ja asjad. söök on kah olemas. pole just suurem saavutus kokakunsti alal, aga kärab küll. mis ma, suur mees, vingun. soe söök ja näe - tõin poest võileiva materjali kah. pluss kommid sulle. endale ei toondki vist midagi peale suitsude. selline päev on lihtsalt.

mõttetu olelemise laines möödunud õhtule järgneb öö. pime, vastik ja täis painajalikke unenägusid. ausalt, deliirium on lapsemäng selle kõrval, mida väsinud aju on võimeline tõe pähe genereerima. ma pole veel magama jäänud. ma tean, et see jama hakkab pihta, kui ma magama jään. võiks veidike lööki maandada. une-eelne seks oleks igati broo. kell pole veel palju ja naiselgi pole raske päev old. oli teine täitsa olekus kui töölt tulin ja oma ajuvabas olemises teda millegagi ei vihastanud. olin nii tavaline kui vähegi suutsin.

ja ongi une-eelne seks broo. vähemasti siis, kui see algab. aga mida hetk edasi, seda enam tahaks ma karjudes oma nahka katki kiskuda, loopida oma lihakäntsakaid mööda tuba laiali, endast välja pugeda ja universumi teise serva ennast ülespooma joosta.

see seks on niimoodi alanud iga jumala kord, kui seda on tehtud. see seks on alati just selline, ehkki väikeste variatsioonidega. see seks on alati pimedas toas, see seks lõpeb alati samamoodi. see on nagu terve aastaid kestnud kooselu, kus lootus mingit sädet leida, on järjest enam tuhmunud nagu vääramatult oma lõpule lähenev hiidtäht.

mis saab siis kui ma panen tule põlema ja nii ongi? siis ei ole midagi, ikka sama seks, ainult et enamate kompleksidega. miks see tuli peab põlema? ja muu taoline vingumine. pime peab olema. keri perse oma pimedusega, pildita printsess, nii kole sa ka ehk pole. muidu ma nõuaks ise tule kustutamist. ja enne kui edasi mögised, ma küsin, raisk, kas elus ühe korra võiks juhtuda nii, et ajust pillub sädemeid, kui seks on? oleks nagu päris seks, ainult et maa peal, lihtsurelike vahel. see on võimalik, kui poleks nii palju tühist paska mille pärast muretseda.

selleks korraks 0n selle asjaga ühel pool. naine magab rahulikult, mul on tühi tunne. ma ei julge ka universumi teise serva joosta. äkki on universumi seinad kummist ja ma põrkan siia pasa sisse tagasi. ma pean homme kuskilt viskit saama. liiter jamesoni, mu vana sõber ja doktor. meil on oma war-time story.

see elu on mind tüüdanud juba mitu kuud. ma olen sellest sada korda rääkinud. kuid sealt kus pole, kuid sealt, kus ei taheta, ei pigista keegi midagi välja. mitte mingi valemiga raisk. see kõik on pask ja see pask saab ükspäev otsa. jamesoni nimel.

ma olen vana ja väsinud. ükskõik mida ma ka ei teeks. see perses planeet kerib kolinal edasi ennast, ükskõik mida ka ma ka ei teeks. ja kuskil orbiidil keerlevad ikka surnud sharikud, kellele tiblad pole aastakümneid konserve saatnud. homme on uus päev, täis samat sitta ja paigalseisu, mis eilne. enne kui see mõttetus jälle pihta hakkab sulgen silmad ja langen ükskõikselt painajate küüsi.

muide, see suhe sai otsa. ja mul hakkas parem.

neli suvist näpunäidet alkohoolikutele

suvi litsub peale ja õllenäljas organism lausa karjub suvise rezhiimi järgi. on aeg teha plaan. plaan sellest, milliseid laaberdamisi, labrakaid, loomingulisi ettevõtmisi ja palju muud suvega ära teha.

esimene asi
on piknik alkohoolne piknik mõned äärelinna pargis. soovitatavalt põhja-tallinn. seal on kauneid kohti külluses, kus poodides palju tavakodanikule tundmatuid alkohoolseid produkte müügis ja kus kauneid vaateid pakub rasketööstusajastu industriaalarhitektuur. raisk. sinna juurde veel ministry mängima panna - la dolce vita!!!

teine asi
on jalutuskäigud piritale. teele jääv obelisk on ideaalne paik parmupikniku jaoks või niisama õlle libistamiseks. ei mingit poliitilist ja ajaloolist konteksti, lihtsalt suvi ja õlu. muideks, mulle meeldivad monumendid, mis on ehitatud alkohoolikutega nii hoolikalt arvestades nagu invapeldikud liikumispuuetega inimestele. ja obelisk on raudselt üks selline koht.

all mere ääres kividel on ka kena istuda. loodus pakub palju ilu nii silmale kui ka kõrvale. lainete loksumine, sinine taevas, rohekas meri ja kisavad kajakad, kes otse su nina ees merre sittuvad. wonderful.

niimoodi jõuame piritale, kus esimeses poes tuleb ära visata teel tekkinud tühi taara. me ju ometi armastame oma kodumaad ja ei lägasta seda nagu mõned mehed, kes rahutuste ajal maa kõlge tuli teipida. teipimine oli omamoodi fun. emakese maa küljes olid nagu haiged kohad, millele hoolsad märuliravitsejad plaastreid peale panid. aga jätkame. pirital tuleb poest osta uus noos, sest ees ootab ilma baarideta paradiis.

jõuame muuli peale. meretuule eest pakub varju pisut räämas betoonsein, kuid vaade maa poole on ilus ja soe päike lausa jagab ordeneid iga õllelonksu eest, mis kõrist alla liigub. peale muuli aga tuleb minna poodi ja täiendada varusid tagasiteeks.

kolmas asi
on parmu-uinak kadrioru pargis. selleks tasub võtta eraldi päev, mis algab jommikul peale padujoomingut jalutuskäiguga äärelinnast kesklinna. teel tuleb külastada loomulikult kõiki baare, kus juua müüakse. teine variant on külastada kõiki poode, kus õlut müüakse. igas baaris või poes tuleb teha üks õlu. kesklinnas võiks süüa.

raisk, nüüd hakkas mängima Kiss - Read My Body. meenub, et plaanidesse tuleb alati kaasata ka mõni maailmale ja elule muretult vaatav naine. päris naine, ma mõtlen. mitte miski ärikoolis õppiv stringides eputis, kelle jaoks karjäär = soe koht juhatuses ja kes munnist munnigi ei mõika. ja vastupidav on ta kah. et kestab kenasti. selliseid on eestis. ilusaid, lahedaid, magusaid. uskuge, me elame paradiisis. nagu aadamad aias, raisk. siruta käsi ja haara ainult.

kesklinn ja täis kõht toovad kallale kerge une. nüüd on aeg liikuda edasi. kasutada tasub tankimispaikadena ainult kõrtse ja baare. politseinikke on palju ja tegelgu nad parem karmide rikkumistega. me oleme head kodanikud ja ei koorma politseid mingite pseudoprobleemidega nagu tänaval libistamine.

soovitatav trajektoor kadriorgu on liikuda algul mööda gonsiorit, sest seal on baare. edasi narva maanteed pidi, sest sinna jäävad näiteks lost continent ja ässa baar kasiinos. edasi on targem suunduda mööda trammi teed, sest kuskil seal lõpp-peatuse juures saab ka korra tankida.

nüüd on olemegi peaaegu kohal. vaja on käia poes ning siis parki minna. poest võtame loomulikult jooki kaasa, natukese närimist ja seejärel suundume parki "päevitama". päevitajaid, kui nad millegagi eriliselt silma ei hakka, ei tule ka politsei segama. nähtavale kohale paneme limondaadid, muu jook olgu päikese ning võimalike ebatervet uudishimu ilmutavate kodanike eest varjul. et oleme unised, siis limpsame kärakat aeglaselt. ilma liigselt kiirustamata. ja varsti tuleb uni.

koht tuleb valida selliselt, et päike otse pähe ei paistaks. kui uni on, siis keerame ennast "päevitama" ning laseme silma looja. eks ärgates näeb, mis edasi saab. muideks, pohmakaga tuleb selliseid ideid teinekord, et hoia ja keela. elämä on laiffi!

tänaseks kõik
raisk, tööd tuleb ka teha, muidu on suvi kinni. ja kuidas siis - raisk - õllemerelainetes tüürida saab... onju.

baaba hui-jehal

iga päeva lõpus loojub kuldne õhtu päike. keegi võtab riidest lahti, keegi peseb end kuskil, keegi teeb veel kurat teab mida enne magama minekut. tegin sellise lõusta pähe nagu ajaks ennastki õigel ajal magama. siis kui normaalsed inimesed magama lähevad. voodi on tehtud, kuid hmm... tuba jäi tühjaks. keegi kolistab kuskil korrusel, keegi teeb veel kurat teab mida. minu ase jäi tühjaks. teises toas diivanil pole mind "segamas". sajal põhjusel. persemineku mõõdik on 50 prossa peal. hurraa.

epiloog: elu tundub tume kui üle nädala pole juua saanud

Ahoi, maa!

jalad elumerest niisked ja vahused ronin randa. raisk, siia peab seekord pikemalt peatuma jääma. elumerest see-eest kaugele ei lähe, sest elumere õllelainete kohin ja tormine lärm ei tohi kaduda. nendeta jääks elu tühjaks ja viikendid halliks.

sina, kes sa siia sattusid lootes midagi leida, jaluta edasi. Tervet ja haiget mõistust see koht ei toida. et elumere peal kõikumine on liikumise mõttes teise rütmiga kui rannas tallumine, siis mul ajab rand südame pahaks ja pea ringi käima.

käsitle seda kohta kui randa - kui ma olen merel, siis on mul muudki tegemist kui siia oma haigeid mõtteid puistada.